Teksti suurus

Reavahed

Kontrastsus

Seaded

KÜSKi nõukogu liige Eha Paas: kohalik omaalgatus on kriisiajal asendamatuks toeks abivajajaile

11.05.2021

Eha Paasi artikkel avaldatud Maalehes, 7. mail 2021
 
Tegusad Eesti inimesed on omaalgatuslikult teinud ära hulga tööd, millega muidu pidanuks vaeva nägema ülekoormatud meditsiinisüsteem ja riigi või kohaliku omavalitsuse sotsiaalabivaldkond.
 
Veel eelmise aasta varakevadel elasid vabaühendused ja kogukonnad Eestis igapäevaelu. Kes plaanis mõnd suvist suuremat ettevõtmist nagu laadapäevad, külakokkutulek, avatud talud või hoopis protestiaktsioone – lageraie või külaveerele rajatava kaevanduse vastu. Koroonakriisiga see kõik sulgus. Meie võimalused kokku saada ja oma ideid koos, õlg õla kõrval teoks teha muutusid pea olematuks.
 
Kas seepeale jäädi lihtsalt koju istuma, igaüks omaette unistama piirangute lõppemisest? Kindlasti mitte!
Olen tihti kuulnud sõpru kõnelemas, et tõelise semu ja hingesugulase tunned ära siis, kui lähed temaga koos reisile. Mida ekstreemsem olukord, seda enam tõeline sõprus avaldub. Teisisõnu on kriisiolukord see, mis toob inimeses välja tema sügavamad kihid. Raskustes ilmneb võime arvestada teistega, käituda empaatiliselt.
 
Kui inimesed suhtlevad ja neil on olemas usaldus, “meie” tunne, ühine siht ja usk, et suudetakse üheskoos midagi ära teha, siis võib öelda, et tegu on kogukonnaga. Eestis on tavapärased elukohapõhised kogukonnad – näiteks külas, asumis või linnaosas. Kuid on ka väärtuse- ja huvipõhiseid kogukondi, kas või need inimesed, kes seisavad metsade ja oma elukeskkonna kaitsel. Kogukondi moodustub ka staatusepõhiselt, näiteks pagulastest või hoopis mõnd haigust põdevatest inimestest.
 
Abivajajaile silm peale
 
Üle aasta kestnud tervisekriis on toonud suurema selguse ka ühistegevuse maastikul. Kui inimesed ikkagi leiavad võimaluse üheskoos tegutseda, on kogukond reaalselt olemas. Seda pole paberile visandatud mõttega üksnes toetusi küsida või ennast omavalitsuse või riigi jaoks tõsiseltvõetavamaks partneriks rääkida.
 
Näiteks Põlvamaal Taevaskojas on juba aastaid olnud tavaks, et külavanem hoiab silma peal, keda vaja aidata ja kellele toit koju tuua. Kriisiajal on sellest harjumusest igati abi. Pärnu Raeküla linnaosa selts on hoidnud sidet videosilla vahendusel, näiteks tähistades linna sünnipäeva, korraldades põnevaid viktoriine jne. Noortele on koolivaheajal pakutud võimalust osaleda virtuaalsetes töötubades. Seltsi juhataja on lastele video teel raamatuidki ette lugenud.
 
Pärnumaal Soometsa külas on külavanem ja seltsi eestvedajad omavahel ära jaganud, kes keda aitab, kellega suhtleb ja vajaliku toidukauba või arstirohud koju viib. Viljandimaal tegutsevad seltsilised toetavad üksikuid eakaid regulaarselt telefoni teel suheldes, jalutamas käies ning aitavad igapäevaelu toimingutes.
 
Teleuudistes võis näha lugu, kus noormees oma ATVga terve tänava lumest puhtaks lükkas ja veel mitmele kõrvaltänavalegi sisse põikas. Sarnased asjad on ka kogukonnatöö, isegi kui sama nooruk oma tegevust sellena ei võtnud.
 
Maal saab naabritega ka üle aia rääkida, linnas rõdul juttu puhuda ja nii üksteisele toeks olla.
 
Tegusad Eesti inimesed on omaalgatuslikult teinud ära hulga tööd, millega muidu pidanuks vaeva nägema ülekoormatud meditsiinisüsteem ja riigi või kohaliku omavalitsuse sotsiaal­abi­valdkond.
 
Entusiasmi peab julgustama
 
Kriisist tuleb õppida ja saadud kogemusi edaspidi oskuslikult rakendada. Seetõttu on vaja ka riigil mõelda, kuidas kogukonnad saavad olla partnerid riigi teenuste pakkumisel. Põhiseaduses on kirjas, et igaühel on õigus tervise kaitsele, riigi abile puuduse ja vanaduse korral. Samas üha enam räägitakse kogukondlikust sotsiaaltööst. See on oma inimeste märkamine, nende abivajaduse väljaselgitamine, omapoolse abikäe ulatamine ning vajadusel siis ka sotsiaaltöötaja ja teiste spetsialistide kaasamine.
 
Riigil on aeg tajuda, et seda, mis on aastatega tehtud omaalgatuse korras, inimeste endi poolt, ei saa jätta õhku rippuma. Vahel sõltub see vaid paarist entusiastist, sädeinimesest, kes endaga ka teised kaasa haaravad. Kui need inimesed mingil põhjusel ära langevad, võib kohalik algatus taas nullseisu jõuda. Riik peaks kaaluma väga konkreetseid meetmeid, et tegusaid inimesi julgustada, toetada ja soosida ka nende kogemuste vahetust. See tugi ei peagi iga kord rahas mõõdetav olema.
 
Kui Eestis ringi sõita, võib näha, et kõigi selliste toredate algatuste taga – nagu külaplatsid, viidad, külakeskused – on vabatahtlikud eestvedajad ja meeskonnad. Talgud, et Eesti riik oleks prahist puhas, põhinevad inimeste vabatahtlikul tegevusel. Kuid ka linnades on üha enam näha asumite infotahvleid ja teateid inimeste ühistest tegemistest. Väga olulise panuse on andnud vabatahtlikud koroonaajal, kui hooldekodudes või meditsiiniasutustes oli abikäsi vaja. Võib karta, et muidu oleks süsteem lihtsalt kokku vajunud.
 
Inimesed tõesti tahavad ise tegutseda, ise oma elu paremaks muuta. Omavalitsuse ja riigi võimalus on luua hea koostöö kogukondadega ning kujundada keskkond, mis nende toimetamist toetab.
 
Midagi ei sünni siingi iseenesest – minu praktika ütleb, et magava külakogukonna äratamine ja suhete loomine võib võtta aasta jagu aega. Eestvedajad vajavad nõu ja juhendmaterjale, võimalust omavahelisteks kohtumisteks ja aruteludeks, kogukonnaprojektid aeg-ajalt ka rahalist süsti.